Kristina ja Juhan > Meie lugu
a

Meie lugu

Meie lugu sai alguse seitse aastat tagasi. See oli üks glamuuri täis tänuüritus, kus olime mõlemad peol oma seltskonnaga. Ühel hetkel meie sõpruskonnad ühinesid ja selgus, et meie tuttavad on omakorda omavahel tuttavad. Meie kohtumine toimus läbi kolmandate isikute ning teiste algatusel. Ausalt öeldes mina väga Juhanit ei märganudki, kuna minu jaoks jäi ta teiste kaaslaste varju. Tema see-eest nägi mind koheselt.

Veidi aega möödunud, algas ball ning kõik krabasid kellegi kiirelt tantsima. See oli esimene kord, kui Juhanit märkasin. Ta astus viisakalt minu ette, ulatas oma käe ja kutsus sõnagi lausumata tantsule. See hetk ei unune mul kunagi. Kuna mulle olid kõik peale minu sõbranna võõrad ning ka tema ei tundnud Juhanit, siis loomulikult vastasin ma kutsele sama viisakalt, et mitte endast halba muljet jätta. Tantsisime paar tantsu ning siis saatis Juhan mind tagasi tantsuplatsi äärde ning seejärel kadus selleks õhtuks.  

Möödusid mõned kuud ning mind ootas ees taaskord meie partnerfrma ühisüritus. Kõik oli samamoodi nagu esimesel korral, ainult et teine seltskond. Sel õhtul polnud minuga kedagi, kes oleks paari kuu tagusel tänuüritusel olnud. Käisin mööda saali ringi ning vaatasin, kas näen kolleege või koostööpartnereid. Ühel hetkel haaras keegi mind käsivarrest. Keerasin ümber, et näha, kellega on tegu. See oli Juhan, ainult et sel hetkel me veel teineteise nimesid ei teadnud. Ta oli mind õlga riivates koheselt ära tundnud.

Ka mina tundsin tema ära ning olles üllatunud, küsisin, et mis tema siin teeb. Selgus, et meie firmad teevad igapäevaselt tihedalt koostööd. Sel õhtul vestlesime, tutvusime ning arutasime oma firmade koostööd. Mul meenuvad kohe Doris Kareva luuleread ,,kõik, mida vajad, tuleb su juurde ühel või teisel varjatud kujul’’ ning Juhan ilmus taas välja sel saatuslikul õhtul ning on minu elus praeguseni – nüüd ja igavesti.

a
a

Meie lugu

Meie lugu sai alguse seitse aastat tagasi. See oli üks glamuuri täis tänuüritus, kus olime mõlemad peol oma seltskonnaga. Ühel hetkel meie sõpruskonnad ühinesid ja selgus, et meie tuttavad on omakorda omavahel tuttavad. Meie kohtumine toimus läbi kolmandate isikute ning teiste algatusel. Ausalt öeldes mina väga Juhanit ei märganudki, kuna minu jaoks jäi ta teiste kaaslaste varju. Tema see-eest nägi mind koheselt.

Veidi aega möödunud, algas ball ning kõik krabasid kellegi kiirelt tantsima. See oli esimene kord, kui Juhanit märkasin. Ta astus viisakalt minu ette, ulatas oma käe ja kutsus sõnagi lausumata tantsule. See hetk ei unune mul kunagi. Kuna mulle olid kõik peale minu sõbranna võõrad ning ka tema ei tundnud Juhanit, siis loomulikult vastasin ma kutsele sama viisakalt, et mitte endast halba muljet jätta. Tantsisime paar tantsu ning siis saatis Juhan mind tagasi tantsuplatsi äärde ning seejärel kadus selleks õhtuks.  

Möödusid mõned kuud ning mind ootas ees taaskord meie partnerfrma ühisüritus. Kõik oli samamoodi nagu esimesel korral, ainult et teine seltskond. Sel õhtul polnud minuga kedagi, kes oleks paari kuu tagusel tänuüritusel olnud. Käisin mööda saali ringi ning vaatasin, kas näen kolleege või koostööpartnereid. Ühel hetkel haaras keegi mind käsivarrest. Keerasin ümber, et näha, kellega on tegu. See oli Juhan, ainult et sel hetkel me veel teineteise nimesid ei teadnud. Ta oli mind õlga riivates koheselt ära tundnud.

Ka mina tundsin tema ära ning olles üllatunud, küsisin, et mis tema siin teeb. Selgus, et meie firmad teevad igapäevaselt tihedalt koostööd. Sel õhtul vestlesime, tutvusime ning arutasime oma firmade koostööd. Mul meenuvad kohe Doris Kareva luuleread ,,kõik, mida vajad, tuleb su juurde ühel või teisel varjatud kujul’’ ning Juhan ilmus taas välja sel saatuslikul õhtul ning on minu elus praeguseni – nüüd ja igavesti.

a